Vabatahtlik tegevus

From Emsl

Revision as of 17:46, 1 November 2013 by 46.161.41.184 (Talk)

4mXVaa I think this is a real great blog article. Really Great.

PODBOE Appreciate you sharing, great blog.Thanks Again. Great.

Seonduvad kommentaarid

Tere,

Vabatahliku tegevusega seonduvalt näen vajadust, et piirkondlikult oleks vaja välja arendada keskused, mmis hakkavad vabatahtlikke koondama, arendama, neile tööd vahendama jmt jne. Seni on loodud küll üsna tugev dokumentide alsu selleks, aga tagaplaanile on jäänud vabatahtlike kaasamsie ja rakendamise võimalsute pakkumine ja nende motiveerimine. Vabatahtlikud on hetkel nagu vabad molkulid, keda eriti keegi ei rakenda ühes suunas tegutsema. Puuduvad valdkondlikult pühendunud vabatahtlike ühendavad ja abistavad struktuurid (eakate abistamine, asotsiaalsete perede abistamine jmt) Kui keegi ksukil seda ka teeb, siis sellest me ei tea suurt midagi ja nii on vabatahtlike ressurss vähe haaratud ja kasutatud. Vabatahtlike tegevus on kõige olulsiem KOV tasandil - mis on tehtud, et see muutuks KOV töös igapäevaseks ja selle eest vastutaks keegi KOV palgal olev inimene?

Head, Agu


Vabatahtliku tegevusega seonduvalt võiks eeskujuna välja tuua Euroopa Vabatahtliku Teenistuse (EVS) ning Haridus- ja Teadusministeeriumi hiljutise algatuse noortele töötutele noorteühendustes vabatahtlikuna tegutsemise võimaluse pakkumise näol.

Peamiste puudustena valdkonnas näeb ENL:

  • Vabatahtlikku tegevust ei tunnustata piisavalt;
  • Vabatahtlikku tegevust ei arvestata ametlikult töökogemusena;
  • Puuduvad sotsiaalsed garantiid vabatahtlikele;
  • Puuduvad Eesti-sisesed programmid vabatahtliku tegevuse toetamiseks;
  • Eestis puuduvad pikaajalised programmid vabatahtlikuks tegevuseks.

ENLi seisukohad, lahendused toodud probleemidele:

  • Suurendamaks vabatahtliku tegevuse populaarsust, tuleb vabatahtlikku tegevust ning sellega kaasnevaid võimalusi rohkem tutvustada;
  • Riigil, kohalikel omavalitsustel, noorteühendustel ning erasektoril tuleb senisest enam tähelepanu pöörata vabatahtlike tunnustamisele;
  • Tööandjad peaksid arvestama töötajate värbamisel ka vabatahtliku tegevuse käigus omandatud oskusi ja kogemusi;
  • Luua Eesti-sisene vabatahtlikku tegevust toetav programm, mille eesmärgiks on vabatahtliku tegevuse toetamine, propageerimine ning võimaluste pakkumine vabatahtlikuks tegevuseks;
  • Seadusandlik keskkond peab toetama vabatahtlikku tegevust – luua tuleb sotsiaalsete garantiide süsteem vabatahtlikele vabatahtlikuna tegutsemise ajaks sh ravikindlustuse tagamine riigi poolt;
  • Asendusteenistuse läbimiseks pakutavate võimaluste hulk peaks olema senisest mitmekesisem – kutsealustel peaks olema võimalus läbida asendusteenistus sotsiaalteenuseid pakkuvas kolmanda sektori organisatsioonis.


Martti ENL


Üks väga konkreetne mure seoses vabatahtliku tööga

Projektipõhises tegevuses on oluline, et vabatahtliku tööga saaks katta vähemalt osa omafinantseeringust. Tavaliselt seda ka võimaldatakse, kuid viimasel ajal on ilmnenud vajadus selgitada õiguslikult vabatahtliku töö ja omafinantseeringu seost, et saavutada vähemalt avalikus sektoris ühte praktika. Nimelt käsitleb hiljuti jõustunud Vabariigi Valitsuse määrus "Arengu- ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord" vabatahtliku tööna üksnes projektivälise , mitte aga taotleja või partneri panust.

§ 18. Mitterahalise sissemakse arvestamine omafinantseeringuna

(1) Mitterahalise sissemakse eelduseks on kulu tekkimine tavaolukorras. Isik või asutus, kes ei ole toetuse saaja ega partner, annab projekti raames mitterahalise sissemaksena toetuse saajale või partnerile kasutada ruumi, seadme, materjali või vahendi või osutab tasuta teenust, mille eest toetuse saaja või partner tavaolukorras peaks maksma, või tehakse toetuse saaja või partneri jaoks vabatahtlikku tööd.

Selline piirang seab ühendustele arengukoostöös osalemiseks olulise takistuse ning tundub ebaloogiline ka vabatahtliku töö sisust lähtuvalt. Ühendus teeb projekti, on valmis sellesse vabatahtliku tööga panustama, aga rahastaja millegipärast seda ei luba. Püüdsin määruse eelnõu menetlemisel sellele ebakõlale tähelepanu juhtida, aga tulemuseta.

Liia Hänni e-Riigi Akadeemia


Tere! Sisuliselt kõik selge, nõus. Vormi osas siiski mõned mõtted. Oluliste arengute osas võiks loetelu selguse huvides selgemaks rühmitada: nt väärtustamine, analüüs, tehniline tugi riigi tasandilt kohalikule. Kolm meeldejäävat punkti, mida ka teema lõpus kokkuvõtvalt korrata, on selline hea paras hulk igale kuulajale meelde jätta.:) Arvan, et üritus või dokument on vaid abivahend mingi muudatuse tekitamiseks või toetamiseks ning nende kirjeldused võikski seega asuda selle üldisema märksõna (väärtustamine, analüüs vms) all. Ära võiks mainida ka mõned vabatahtliku töö enama teadvustamise ja väärtustamise baasil riigiasutuste initsiatiivita tekkinud, enam või vähem vabatahtlikku panust vajavad ja märkavad kodanikualgatused, nt Õnnepank, TV3 ja Elioni Eestimaa Uhkus vm. Ehk sobiks siinkohal või muidu kodanikuühiskonna teema juures ka ära mainida esimesed kuldnokad ettevõtete sotsiaalse teadlikkuse kasvu maastikul, nt seesama Eestimaa Uhkus või Swedbanki annetuskeskkond. Esimene kuldnokk ei too veel kevadet, aga siiski, miski on juba õhus! Samuti on mu meelest hüppeliselt kasvanud meediatähelepanu, palju leiab vabatahtlike lugusid, meedia on asunud vabatahtlikkust "normaliseerima" (või on vabatahtlikkus niivõrd "normaliseerunud", et muutunud osaks meediapildist, ma hetkel selle üle pikemalt arutama ei hakkaks :)). Olen seda meelt, et õhkkond mõjutab sõltumata sellest, kas inimesed ise oma tegude tõukejõude teadvustavad või ei. Teema tutvustus RKs peaks algama vabatahtliku tegevuse mõiste (põgusast) tutvustamisest, unustamata mainida, kas see hõlmab ka raha annetamist. Vajaduste plokis soovitan ka märksõnu või teemasid kasutada. Praegu on küll kõik õige, aga ei ole ladusalt jälgitav ja ei jää hästi meelde. Minimaalselt tuleks olulisemad sõnad tumedasse trükki panna nagu osas "Olulised arengud 2008-2009". Ma ei taha nende soovitustega väita, et poliitikud pole terased, neil on lihtsalt palju infot ja olulise eristamiseks on sellised "mäluabilised" (lihtsad loetelud stiilis "kolm märksõna", olulisema kontsenteeritud kordamine) head. Kui saab projektorit kasutada, siis võib teha joonise, kus nt kolm erivärvilist olulist sektorit, kummagi sees üldpealkiri pluss rida märksõnu. Suuliselt saab juurde rääkida. Samuti soovitan kindlasti jagada komisjonide liikmetele paar joonist uuringust "Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis", sellised "pildid" jäävad ka alati meelde ja äratavad tähelepanu. Targutas Piret Talur MTÜ Persona


Tere,

olen Piretiga väga nõus märksõnalise jaotuse osas. Arengute näitamise plaanis leiab siit loetelust pigem valitud tegevuste kirjelduse. Seda, mis siis vabatahtliku jaoks on viimastel aastatel sisuliselt muutunud, võiks ju pehmema ja lihtsama ekspertarvamusena esitada. Sh lisada tõlgenduse Eesti mitmete silmapaistvate algatuste kohta, mitte piirduda tehnokraatlike raamide väljatoomisega.

Täiendavate struktuuride loomise osas oleksin ettevaatlik. Vabatahtlike kaasamine ei ole tehniline tegevus, mida tuleb teha lihtsalt selleks, et vabatahtlikke kaasata. Nii nagu ettevõtete eesmärgiks ei ole töökohtade loomine, nii ei ole ka ühenduste esmane eesmärk vabatahtlike kaasamine. Julmalt öeldes on see pigem vahend eesmärkide saavutamisel. Ja muidugi on vabatahtlik ka sotsiaalne nähtus :) - uued inimesed organisatsioonis toovad kaasa ka muutusi organisatsiooni praktikates, eesmärkides, kultuuris ja struktuuris. Kui organisatsioonid ei ole valmis muutumiseks, siis ei ole mõtet sinna tehniliste üleskutsete abil uusi inimesi "peale saata". Vabatahtlike ja organisatsiooni areng võiks toimuda pigem orgaaniliselt, läbi ühenduste enda arengu, mille protsessis on vabatahtlike kaasamise küsimusele maksimaalselt ja lõimivalt mõeldud.

Täiendavad struktuurid vabatahtlike suunamiseks lokaalses plaanis ei ole ehk mõistetavad ka vabatahtlikele endile - seesama vabatahtlike uuring näitab, et mitte vabatahtlik tegevus pole inimestele võõras (pooled vastanuist on osalenud), vaid see mõiste (kolmandikku vabatahtlikku tööd teinuist ei osanud seda mõtestada). Kui ma ei tea selle mõiste vägagi avarat tähendusvälja, siis miks pöörduda veel kusagile keskusesse. Tundub, et inimeste "tehniline" ja laialdane kaasamine sotsiaalturunduse korras nagu Teeme Ära vajab väga tugevat sõnumit, milleks on võimelised vähesed algatused. Ja siin on ehk ikkagi olulisem inimeste loomulik integreerumisvõime kui mingi olemasolev ja paindumatu tugistruktuur. Suurem osa praeguseid vabatahtlikke ei ole liitunud organisatsioonidega mingite vahendavate struktuuride kaudu (intervjuud vabatahtlikega näitavad väga mitmekesiseid osalusmotiive, milles abstraktne soov vabatahtlik olla ja sellest ajendatult endale väljundit otsida on marginaalne). Kui palju neist taipaks MAKide poole pöörduda. Ja eks vaba tahte struktuuri surumisega kaasneb oma ohte. Täiendavate struktuuride loomisel võiks pigem lähtuda vajadusest - kas seda sama eesmärki saaks ehk saavutada mõnel muul moel. Millised on kanalid, mida mööda on kõige mõistlikum luua sidemeid vabatahtlike ja organisatsioonide vahel (arusaadavus, sidusus, valmisolek). Vajadus abistruktuuri järele võib olla eelkõige organisatsioonidel (mentorlus - kuidas teha õigesti), mitte vabatahtlikel (huvitet pigem vahetust sidemest organisatsiooniga); ja/või vastupidi. See pool vajaks sisulist analüüsi.

maie kiisel, TÜ ajak ja kom instituut

Personal tools